Vallutame Roque Nublo tipu Gran Canaria saarel

Roque Nublo
Roque Nublo mäetipp paistab taamal vasakul pool – see püstine “pisike” kaljulahmakas
  • Pikkus: 3 km (edasi-tagasi)
  • Raskusaste: keskmine
  • Aeg: u 2h koos pauside ja kehakinnitusega
  • Kambas: 4- ja 6-aastane

Meie matkasellid maandusid vahelduseks Gran Canaria saarel ning kõigi meid sel reisil tabanud viperuste kiuste otsustasime ka siin väikese matka teha. Sihtkohaks üks saare kõige kuulsamaid mäetippe ning looduslikke imesid Roque Nublo (1813 m), mis on oma omapärase kuju poolest laialt tuntud ning ajalooliselt olnud kunagi Gran Canarial elavate aborigeenide kultuspaik.

Tee Roque Nublo tippu

Valisime matkamiseks kõige lühema tee, mis algas “Aparcamiento de la Degollada de la Goleta” parkimisplatsi juurest. Jõudsime raja algusesse umbes kella 11 paiku ning siis oli juba natuke keeruline parkimisplatsi leida, sest teisi matkajaid leidus rohkelt. Parkimisplatsi kõrval on väike kiosk, kust saab osta jäätist, kohvi, apelsinimahla ja muud näksimist — hea preemiapeatus matka edukalt läbinud väikestele ja suurtele.

Gran Canaria matk Roque Nublo
Gran Canaria ühte kõrgeimasse tippu Roque Nublo juurde viivad mitmed erineva pikkusega matkarajad

Kioski juurest lookles matkatee aina mäetipu suunal. Esmalt läbi metsa ja siis juba järsemate tuuridega mööda ja ümber laavalahmakaid. Ronimine oli mitmekesine ja põnev, samas lastele suhteliselt turvaline, sest enamasi oli rada piisavalt lai ning ei kulgenud mööda kuristike servi. Hea oli, et pesamuna koju olime jätnud, sest väikese lapsega poleks seal turnimine väga lihtne olnud. Mugavad ning libisemiskindlad jalanõud olid meile suureks abiks (kuigi leidus ka plätades ja miniseelikutega matkajaid) ning kaasas olid ka soojemad riided, sest mägedes oli tunduvalt jahedam kui all rannikul (meie matkapäeval 16 kraadi, rannikul üle 26 kraadi). Aga lisariideid meil lõpuks vaja ei läinudki, sest ilm oli päikesepaisteline ning suhteliselt tuulevaikne. Tänu selgele taevale olid ka tipust avanevad vaated imekenad.

Mainida tasub veel ka seda, et autotee rannikult Roque Nublo juurde ning tagasi oli väga käänuline, nii et ka lühikese teekonna läbimine võtab kaua aega ning ajas mitmelt meist südame läikima. Samas olid vaated kogu aeg maalilised ning mägikülakesed väga armsad. Teele jäid ka mitmed puude varjus olevad telkimisplatsid.

Roque Nublo tipus
Õnnelik mägironija ja pildil paremal kuulus Roque Nublo

Mida veel teha?

Matkalistele on selgelt näha ka lähedale jääv tipp Pico de las Nieves (1,949 m), mis on Gran Canaria kõrgeim tipp (ning kuuldavasti mitte nii lastesõbralik matkarada). Kiired peatused tegime ka kaunites mägikülades Tejedas (kiire gurmee restoranis Texedo) ning Artenaras (kogu saare kõrgeim küla). Huviäratavad olid ka kohalikud juustupoed (ja ka pisikesed töökojad), kuid seekord polnud meil jaksu neid uudistama minna. Vahvad olid ka kaljude sisse uuristatud majad. No ja suurepärased vaated igas suunas!

Kolm tarkusetera

  1. Matka ajal ning ümbruskonnas veel ringi seigeldes märkasime, et mitmed puud on süsimustad ja lehtedeta, mõndadel puudel on mustjas ainult tüvi. See viitas ulatuslikele metsatulekahjudele, mis selles piirkonnas kuumalaine ajal 2019. aasta suvel möllasid.
  2. Lapsed leidsid Tejeda külakeses ringi jalutades maha kukkunud mandlipuu viljad, mille kihtide lahtiharutamine väga põnev oli (abiks oli ka haamer). Saime teada, et august ja september ongi mandlite küpsemise aeg ning et Gran Canarial kasvab ligi 60 erinevat mandlipuu sorti.
  3. Metsas on näha piiniapuid (täpsemalt kanaari mänd), mis muidu meenutavad väga meie mände, ainult et okkad on neil umbes 20-30cm-pikkused ja seda selleks, et õhust võimalikult palju niiskust ammutada.
Gran Canaria mandlid
Mandlipuu viljad – haamriga koks ja otse suhu!

Lisa kommentaar