Tuuritame armsal Abrukal ehk “väike ring”

  • Pikkus: u 5km
  • Raskusaste: kerge
  • Aeg: u 2h koos mänguväljaku ja linnuvaatlustorniga
  • Kambas: 1-, 4- ja 5-aastane (rattad + vanker)
Abruka salumets puud
Abruka müstiline laialehine salumets
Väike ring kaart
Abruka väike ring meie moodi

Levinud viis Abruka parimaid palu avastada on nn “väike ring”, mida võib igaüks oma soovi järgi mugandada. Näiteks Vahtra turismitalust alustades viib kruusatee kalmistust ja hiigelsõnajalgadest (kilpjalad, aga lihtsalt eriti lopsakad) mööda ning jõuab varsti imelisse salumetsa. See mets on ikka müstiline! Lääne-Euroopale iseloomulik, aga Eestis haruldane. Puud kõrguvad matkaliste kohal nagu sügavroheline pehme katus, iga nurga tagant tuleb nähtavale veel põnevamaid ja krobelisemaid vanu puujurakaid, sekka mõni vahva sammaldunud rändrahn. Varsti leiame ka kuulsa nn “Lippmaa pärna“. Botaanik Teodor Lippmaa on andnud suure panuse Eesti taimestiku uurimisele ning Abruka kaitseala loomisele.

Lippmaa pärn Abruka
Nn Lippmaa pärn

 

Lopsakast salumetsast edasi minnes saab teha mugava jäätisepausi näiteks Abruka majas (mis toimib ka muuseumina), mille taga on ka mõnus mänguväljak. Sealt edasi linnuvaatlustorni (binokkel kaasa!), mille juures sinetavad magusküpsed põldmarjad. Levinud on teekonna jätkamine linnuvaatlustornist põhja suunal hoidvat Abruka külateed pidi, kuid meie põrutasime saare keskelt otse lõunapausile sadamas asuvasse nunnusse kohvikusse “Vöta aeg maha”. Sinna kohvikusse oleks võinud jäädagi, toit oli hää ja pererahvas väga sõbralik. Kokkuvõtvalt oli meil saarel nii mõnus, et ei tahtnud ära minnagi. Mis seal ikka, tuleme kindlasti tagasi. Meie Abruka teise matkatuuri kohta loe siit.

Abruka linnuvaatlustorn
Rannas asuv linnuvaatlustorn

 

Abruka põldmarjad
Eriti magus suutäis

Kolm tarkusetera

  1. Saarele iseloomulikus salumetsas jalutades võib kohata ka punahirve, kes toodi saarele 1881. aastal ning taasasustati 60ndate lõpus. Meie kahjuks ei kohanud.
  2. Põldmarjad polegi marjad vaid – nagu ka murakas ja vaarikas – hoopis koguluuviljad, kus iga koguvilja terakese sees on luu ehk nn “kivi”, sarnaselt nagu kirsis või ploomis.
  3. Abruka saare saksakeelne nimi on Abro. Sama nime kannab ka laevake, millega saarele Roomassaare sadamast sõita saab.

Lisa kommentaar