Põlvini lumes Lahemaal: kaunis Ojaäärse matkarada

Ojaäärse matkarada lastega Lahemaa
Imekaunis talvine mets ja põlvini lumi.
  • Pikkus: 2,3km (täispikkus 3,5km)
  • Raskusaste: raske (lastele)
  • Aeg: 2h
  • Kambas: 6-aastane, 4-aastane, 1-aastane

Ojaäärse matkarada

Kuna olime just käinud Keila-Joa pargi matkarajal ning väikese vaevaga lastega lumisest metsast läbi matkanud, ei tulnud mulle pähegi, et lumekatte paksus võib Eestis olla nii erinev. Siis ma veel ei teadnud, et on olemas selline geniaalne asi nagu Riigi ilmateenistuse lumekaart. Ma oleksin võinud seda kaarti uurida ja siis mõtiskleda, et Lahemaal asuva Ojaäärse matkaraja näol (alguspunkt siin) on tegu suhteliselt vähetuntud rajaga ning seega ei satu sinna just väga palju rahvast. Aga ma ei teinud seda.

Selle asemel pakkisime kolm last autosse ja lubasime neile lummavat lumist metsa. Selles osas oli Ojaäärse matkarada muidugi suurepärane. Mets oli kaunis kui postkaart. Olime terve tee ainsad matkalised ning meid saatis kogu tee vaikne puudemüha ja rähnide toksimine. Küll aga polnud sellel rajal palju teisi matkajaid käinud ning üsna pea sumpasime kõik mööda vaevu nähtavat rada põlvini lumes. Vahepeal pööras rada metsatee peale, kus olid sees autojäljed ning olud kõndimiseks paremad. Sellest kergemast lõigust innustununa kõmpisime aina edasi. Matka “kõrghetk” saabus Pikapõllu oja kaldal lageda peal, kus lume paksus hüppeliselt kasvas, olles lastele puusani. Enam polnud kasu nõuandest “Astu issi jälgedes” ning väsinud matkalised kippusid aina külili hange vajuma. Ega siis midagi, tassisin 4- ja 6-aastast kordamööda seljas, ise lootes, et oleme endiselt õigel rajal. Õnneks on olemas moodsad vidinad nagu GPS ja mobiilid, sest rajamärgistusest selles lumemöllus aru ei saanud. Otsus natuke matka lühemaks lõigata tuli kiirelt.

Ojaäärse matkarada lastega lahemaa
Väike snäkipaus – see pilt on tehtud veel enne matka “kõrgpunkti”.

Mida me ei näinud

Tegelikult peaksid siin rajal nähtavad olema ammused versta- ja piirikivid (nägime ühte!) ning jäljed vanadest talukohtadest. Pikapõllu oja juures nägime ühte puulippidest ehitatud silda — ei tea, kas tegu oli vana silla asukohaga või mitte. Infostende me rajal ei leidnudki, kuigi puupakud nende jaoks olid kenasti püsti. Nutimängu proovisime mängida, kuid seekord võttis lumes sumpamine enamuse tähelepanust. Kokkuvõtvalt oli matk meile raske, aga kindlasti väärt elamus.

Ojaäärse matkarada lastega lahemaa
Meistersumpaja.

Kolm tarkusetera

  1. Lahemaa rahvuspark on Eesti vanim ja suurim rahvuspark ning on asutatud 1971. aastal.
  2. Tuleb välja, et rähnid võivad toidu otsimisel ning pesa ehitamisel huvi tunda ka puidust majade vastu ning äärmisel juhul neisse endale sobiva suurusega augu toksida.
  3. Arvatavasti kuulsime metsas suur-kirjurähni, kes on Eesti kõige tavalisem ja levinum rähn ning keda elab meie metsades, parkides ja aedades umbkaudu 50 000–100 000 paari.

Lisa kommentaar