Imeline Abruka: Rattaretk Pitkaninale

Abruka
Abrukal on avastamist mimeks päevaks

 

  • Pikkus: 8km (lapsed ratastega, beebi vankris)
  • Raskusaste: keskmine (lastele)
  • Aeg: u 2h koos kehakinnitamisega
  • Kambas: 1-, 4- ja 5-aastane

Selle suve üllataja oli kindlasti Saaremaa külje all asuv Abruka saar, mis lummas oma müstiliste sügavroheliste salumetsadega, pika ilusa suve viimase soojuse ning ohtrate loodusandidega. Öömaja seadsime sisse Vahtra tallu ning tegime saarel lastega kaks mõnusat tuuri. Esimesel päeval võtsime ette u 8-km pikkuse ratta-vankri-hübriidseikluse Pitkaninale ehk Abruka saare lõunatippu. Teisel päeval tegime mõnusa ringi saare südames ja külastasime linnuvaatlustorni. Oi kuidas jäi kripeldama, et ei olnud jaksu ega aega Vahase saarele sumbata (lapsed selga võtta kuidagi, oleks vist saanud?), aga midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

 

Abruka Pitkanina tipp
Abruka saare loodus: Pitkanina tipp

 

Abruka kaartTee Pitkaninale kulges läbi dzhunglit meenutava ürgse metsa. Kasutasime külavaheteed, mida mööda oli lastel mugav ratastel kimada ning meil lapsekäru veeretada. Muudkui ahhetasime, et kas ikka oleme kodumaal ning miks me siin varem käinud pole. Teel möödusime Metsapõllu puhkekohast, kus oli hea väikest pausi pidada ja loodust imetleda. Tee kõrval pakkusid lastele huvi ka naljakad kastid, mille eesmärki ei osanud me kuidagi ära arvata. Hiljem selgus, et saarele on sattunud ilves, kes seal palju pahandust teeb ning need kastid on ilvesele mõeldud “lõksud”, mille abil loomake elusalt kinni püüda ning saarelt minema toimetada. Siiani edutult.

Enne Pitkanina säärele jõudmist möödusime ka vanast sõjaväe moonakeldrist ning kahurialustest. Ümbritsev loodus oli imekaunis: sahisevad rannaniidud ja rohekaskuldsetes toonides loopealsed. Läheduses peetavaid veiseid meil kogu retke jooksul silmata ei õnnestunudki. Pitkanina puhkekohas oli võimalus teha lõket ning üles pandud ka põnev glämping telk. Julgemad pistsid varbad vette, ülejäänud uudistasid ümbrust ning kinnitasid keha. Tagasi liikusime sama teed pidi ning olime tähelepanelikud, et ühelegi viinamäeteole (mida oli teel ohtralt) mitte peale astuda. Teekond oli laste jaoks natuke väsitav, aga oi kui magus uinak peale matka tehti.

Mida veel teha?

Vahtra talu on ööbimiseks väga mugav: saab kasutada ühiskööki ja tellida sauna või saaretuure, lastel on mõnusalt ruumi ringijooksmiseks. Talus olemas ka kiik ja külakiik. Saare keskuses on Abruka majas väike kohvik (jäätis!) ja muuseum, maja taga korralik mänguväljak. Mitte väga kaugel ka linnuvaatlustorn. Musta Pärli kompleksis asub samuti väike baar (kui veab, nädalavahetuseti saab kohapeal pitsaahjus valmistatud pitsat). Saab jalutada ka sadamasse ja kõhtu paitada ägedas ja sõbraliku pererahvaga kohvikus nimega “Vöta aeg maha”. No ja muidugi Vahase saare tuur, aga seda ei oska väikeste lastega peredele soovitada, sest tuleb u 500m läbi mere sumbata.

Kolm tarkusetera

  1. Eestis on ilveseid vähe — umbes 400 — ning madal arvukus ei luba neid küttida. Saime teada, et ilvesele meeldib ujuda, tema looduslikuks vaenlaseks (peale inimese) on hunt ning koduloomi ta tavaliselt ei murra.
  2. Põnev trivia on seegi, et kui mitu ilvest koos metsas liiguvad, astuvad loomad täpselt eespool käiva liigikaaslase jälgedesse — seega pole väga lihtne aru saada, mitme looma jäljed metsast leiad.
  3. Viinamäeteod kaevavad endale talvitumiseks augu, poevad sinna, tõmbavad ennast oma koja sisse ja valmistab kojaavause ette talvitumiseks kaane. Müstika!
Abruka viinamäeteod
Abrukal kohtas ohtralt viinamäetigusid

Lisa kommentaar